Selle aasta plaan oli jõuda võimalikult ruttu võimalikult kaugele. Kui startisime 11. juulil, siis tagasi pidime kindlasti olema kõige hiljem 17. augustil, et Kaur saaks esmaspäeval tööle minna (mul jäi veel paar puhverpäeva pärast seda, sest riigitöö ja puhkus forever). Samas on ikka jäle kohe järgmisel päeval sellisel tasemel argiellu naasta – puhtalt pesu pesemiseks
Mäletatavasti jäi 2024. aasta suvel meie tavapärane Arvi-tripp ära ja käisime hoopis lennukiga Maltal. Võib-olla kõigi siinsete lugejate jaoks polegi need põhjused teada, aga selleks, et 2025. aasta lugu ausalt ära rääkida, pean ka neid tagamaid siin blogis natuke avama. 2023. aasta sügisel diagnoositi mul kolmanda staadiumi kolmiknegatiivne rinnavähk. Tegin läbi pika keemiaravi, siis opi,
Itaaliast veeresime Austria poole mängleva kerglusega. Tagasitee oli alanud. Peamine siht oli esialgu Jurmala veepark, aga enne tuli veel paar peatust teha. Austriat olime varem kasutanud puhtalt transiidimaana, seega olin päris põnevil võimaluse üle seal magada. Kämping (mille nime me ei mäleta) asus lahedas järvega orus. Kuigi järele mõeldes – kas Austrias on üldse midagi,
Itaaliasse jõudsime kibekiiresti. Mina lähenesin olukorrale muidugi eelarvamustega või pigem nagu Tommy Cash “Espresso Macchiatole” – stereotüüpselt! Aga nähes Waze’is noolt suunaga Prosecco, hakkasid mõtted juba mõnusalt mullitama ja üldine olemine läks ka juba üsna optimistlikuks. Seega oli suur minu üllatus ja rõõm, kui selgus, et itaallased on tegelikult väga toredad inimesed ja kogu elu
2023. aasta kevadel paar päeva enne suvepuhkuse algust oli minul ja paaril kolleegil Zoomi-kõne uue partnerkõrgkooliga Sloveeniast. Koostööni me veel jõudnud polegi, aga kui nende esindaja toona kuulis, et asun paari nädala pärast tema kodukoha poole teele, ütles ta (võib-olla viisakusest, võib-olla siiralt, mina igatahes haarasin võimalusest kohe kinni ja saatsin talle nädala pärast ülipika
2023. aasta suvi oli perekond Treimanni jaoks the summer of Taukar. Olime kõigist teistest peredest sellega küll paar suve maas, aga mis siis. Nii jätkasime autos Taukarit huilates reisi. Järgmine peatus – kämping Menina (https://campingmenina.com/en/). Olime endiselt Sloveenias. Kauril oli omanik Jurega jälle diil välja räägitud, mis tähendas, et plaanisime seal olla päris mitu päeva,
Ja edasi me läksimegi koju. Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad
Viimasest postitusest on möödunud 200 aastat. On väga irooniline, kuidas ma olen seal hõisanud, et ma üsna pea (vaatamata raamatu ilmumisele) postitustega kohe jätkan, sest „tõesti – mul ongi nii hea mälu!“ Oh, please! Siis ma muidugi ei teadnud, et satun vahepeal üsna pikaks ajaks olukorda, kus ma pean olude sunnil neelama, süstima ja laskma
Reis on muidugi ammu läbi ja emotsioone on loomulikult meeletult. Lugusid on ka kakssada ja memuaarid peavad kindlasti jätkuma ja seda kahtlemata ka teevad.
Pärast kahte ööd Lätis, kui kellelgi enam kõrvad eriti ei valutanud ja palavikku polnud, liikusime ettevaatlikult edasi Leetu.
