Ja edasi me läksimegi koju. Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad
Viimasest postitusest on möödunud 200 aastat. On väga irooniline, kuidas ma olen seal hõisanud, et ma üsna pea (vaatamata raamatu ilmumisele) postitustega kohe jätkan, sest „tõesti – mul ongi nii hea mälu!“ Oh, please! Siis ma muidugi ei teadnud, et satun vahepeal üsna pikaks ajaks olukorda, kus ma pean olude sunnil neelama, süstima ja laskma
Reis on muidugi ammu läbi ja emotsioone on loomulikult meeletult. Lugusid on ka kakssada ja memuaarid peavad kindlasti jätkuma ja seda kahtlemata ka teevad.
Pärast kahte ööd Lätis, kui kellelgi enam kõrvad eriti ei valutanud ja palavikku polnud, liikusime ettevaatlikult edasi Leetu.
Käes on 2023. aasta suvereisi kuues päev. Ootame Loži kämpas, et restoran lahti tehtaks ja hommikusööki saaks.
Selles keskpärases Poola kämpas olime kahel põhjusel. Üks neist oli Morskie Oko ja teine seal lähedal asuv Zakopane linn.
Igal aastal, kui Kaur hakkab reisi plaanima, on alati üks asi või koht, mida ta tahab külastada ja millest tekib talle, ma julgeksin isegi öelda, et kinnismõte.
Paar nädalat tagasi sattus meile ootamatult käima üks Kauri hea sõber, kes jõudis kohale pisut enne Kauri.
Jätsime Ilsega hüvasti ja liikusime koos oma veinilaadungiga tagasi Slovakkia poole. Ametlikult oli tagasisõit alanud, aga kojuminekule me veel muidugi ei mõelnud.
