algus
Itaaliast veeresime Austria poole mängleva kerglusega. Tagasitee oli alanud. Peamine siht oli esialgu Jurmala veepark, aga enne tuli veel paar peatust teha. Austriat olime varem kasutanud puhtalt transiidimaana, seega olin päris põnevil võimaluse üle seal magada. Kämping (mille nime me ei mäleta) asus lahedas järvega orus. Kuigi järele mõeldes – kas Austrias on üldse midagi,
Itaaliasse jõudsime kibekiiresti. Mina lähenesin olukorrale muidugi eelarvamustega või pigem nagu Tommy Cash “Espresso Macchiatole” – stereotüüpselt! Aga nähes Waze’is noolt suunaga Prosecco, hakkasid mõtted juba mõnusalt mullitama ja üldine olemine läks ka juba üsna optimistlikuks. Seega oli suur minu üllatus ja rõõm, kui selgus, et itaallased on tegelikult väga toredad inimesed ja kogu elu
2023. aasta kevadel paar päeva enne suvepuhkuse algust oli minul ja paaril kolleegil Zoomi-kõne uue partnerkõrgkooliga Sloveeniast. Koostööni me veel jõudnud polegi, aga kui nende esindaja toona kuulis, et asun paari nädala pärast tema kodukoha poole teele, ütles ta (võib-olla viisakusest, võib-olla siiralt, mina igatahes haarasin võimalusest kohe kinni ja saatsin talle nädala pärast ülipika
2023. aasta suvi oli perekond Treimanni jaoks the summer of Taukar. Olime kõigist teistest peredest sellega küll paar suve maas, aga mis siis. Nii jätkasime autos Taukarit huilates reisi. Järgmine peatus – kämping Menina (https://campingmenina.com/en/). Olime endiselt Sloveenias. Kauril oli omanik Jurega jälle diil välja räägitud, mis tähendas, et plaanisime seal olla päris mitu päeva,
Viimasest postitusest on möödunud 200 aastat. On väga irooniline, kuidas ma olen seal hõisanud, et ma üsna pea (vaatamata raamatu ilmumisele) postitustega kohe jätkan, sest „tõesti – mul ongi nii hea mälu!“ Oh, please! Siis ma muidugi ei teadnud, et satun vahepeal üsna pikaks ajaks olukorda, kus ma pean olude sunnil neelama, süstima ja laskma
