Ja edasi me läksimegi koju. Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad
Käes on 2023. aasta suvereisi kuues päev. Ootame Loži kämpas, et restoran lahti tehtaks ja hommikusööki saaks.
Tagasitee oli nüüd ametlikult alanud ja esimene peatus selles pidi olema kämping nimega Kentaur.
Järgmisel päeval plaanisime Transilvaaniaga hüvasti jätta. Piilusime korraks küll ka lähedal asuva Dracula lossi juurde, aga jälle olin täielikus šokis, et seal peale meie veel mitusada inimest oli! Miks?
Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevahommik. Ta sai parajasti viis. Peaksin kohe alustuseks ära ütlema, et kõige raskemad päevad minu jaoks aastas on järgmised (raskuse järjekorras): 1) emadepäev, 2) Rahe sünnipäev, 3) Mirdi sünnipäev.
Ja siis olimegi juba Slovakkias. Ma ei oskagi selle riigi kohta eriti midagi öelda. No võib-olla võtaks kokku selle nii, et kuna meil sulli polnud, aga tundus, et seal äkki kaardimaksetega pikalt hakkama ei saa, pidime kuskilt külapoe automaadist raha võtma.
Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it!
Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks.
