Ja edasi me läksimegi koju. Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad
Tagasitee oli nüüd ametlikult alanud ja esimene peatus selles pidi olema kämping nimega Kentaur.
Tee rannarajoonist sisemaale oli pikk ja käänuline. Nagu Rumeenia ikka. Sõitsime sel päeval kümme tundi. KÜMME. TUNDI. Söögipausidega, but still. Kujuta ette, et sa lähed näiteks poole üheksaks tööle ja koju jõuad poole seitsmeks.
Järgmisel päeval plaanisime Transilvaaniaga hüvasti jätta. Piilusime korraks küll ka lähedal asuva Dracula lossi juurde, aga jälle olin täielikus šokis, et seal peale meie veel mitusada inimest oli! Miks?
Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevahommik. Ta sai parajasti viis. Peaksin kohe alustuseks ära ütlema, et kõige raskemad päevad minu jaoks aastas on järgmised (raskuse järjekorras): 1) emadepäev, 2) Rahe sünnipäev, 3) Mirdi sünnipäev.
Juba traditsiooniks on saanud (kui ma julgen paar aastat tehtud asja kohta öelda “traditsioon”, aga whatever, julgen muidugi) see, et suvetripil tuleb korra ära käia ka maa all.
Ja siis olimegi juba Slovakkias. Ma ei oskagi selle riigi kohta eriti midagi öelda. No võib-olla võtaks kokku selle nii, et kuna meil sulli polnud, aga tundus, et seal äkki kaardimaksetega pikalt hakkama ei saa, pidime kuskilt külapoe automaadist raha võtma.
15. juulil 2021. aastal umbes kolme paiku päeval olime jälle kogu kola kokku pakkinud ja valmis teele asuma. Seekord otsustasime otse Lätti sõita ja Pärnus vahepeatust mitte teha.
Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it!
Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
