Mäletatavasti jäi 2024. aasta suvel meie tavapärane Arvi-tripp ära ja käisime hoopis lennukiga Maltal. Võib-olla kõigi siinsete lugejate jaoks polegi need põhjused teada, aga selleks, et 2025. aasta lugu ausalt ära rääkida, pean ka neid tagamaid siin blogis natuke avama.

2023. aasta sügisel diagnoositi mul kolmanda staadiumi kolmiknegatiivne rinnavähk. Tegin läbi pika keemiaravi, siis opi, kiirituse ja tabletiravi. Kuna kiirituse periood, mis kestis jutti kokku pea kogu juulikuu, segas meie suvereisiplaane oluliselt (ka ei tohtinud ma üldse päikest saada ja kõik muud jutud), tundus lihtsam lennureis teha ja haagisereisid tulevikku lükata. 2024. aasta jõuluks olid kõik näidud korras, kompuuter näitas puhast keha ja läksin rõõmsalt koju kevadist järelkontrolli ootama (ja juukseid kasvatama).

Ära ma seda oodata ei jõudnudki, sest enne läksin ühte rinnakul asuvat vistrikku kontrollima ja sain üsna ruttu teada, et mul on uus vähk! Seekord üleni hormoonpositiivne ja neljandas staadiumis (siirded luus ja lümfides). Vähemalt esialgu saan ainult hormoonravi ja suve alguses tehti ka neli õnnetut kiiritust – rohkem praegu teha lihtsalt ei tohigi, sest viimasest satsist on alles aasta möödas.

Ehk et lähtepunkt on enne seda reisi siis selline, et mul on kahe aasta jooksul diagnoositud kaks vähki. Ühte parajasti ravitakse (kuigi mu arst ütleb selle kohta üldse, et „sinu ravi on keeruline, sest ühe inimese sees on kaks haigust, aga TEOREETILISELT sa võid terveks saada, jah“), mis tähendab, et kuigi doktor lubas mul lahkesti päris mitmeks nädalaks ära sõita, siis tablette pidin muidugi iga päev edasi neelama. Ka pean ma korra kuus süstima kõhtu sellist ravimit, mis paneb mu keha menopausi, et hormoonravi kõige parem teha oleks. Seda süsti tehakse tavaliselt PERHis, aga pole keelatud ka kodus ise teha. (Kui näiteks keemiaravi ajal pidin vahepeal neutrofiile kõhtu süstima, siis seda ma ise teha ei suutnud. Päris naljakas, olin nii kindel, et suudan ikka küll! Aga õnneks süstis siis kogu aeg Kaur, v.a üks kord, kui Kaur sõitis ära ja pidin ennast sõprade juurde õhtusöögile kutsuma, et „ka hea süstlakäega“ sõber Margus seda ise teha saaks – vajalik täpsustus siin siis vist oleks see, et Margus pole endine (ega praegune) heronarkar, vaid lihtsalt on sattunud kuidagi palju teisi inimesi (ka mitte heronarkareid!) süstima.) Neutrofiilide jaoks olid sellised mõnusad peenikese nõelaga süstlad, aga Zoladex tuleb konkreetselt mingi jämeda asja seest välja – kuna kõhtu tuleb põhimõtteliselt süstida implantaat. Kaur käis enne reisi PERHis kaasas, kus õed lubasid tal nende valvsa pilgu all süstimist ise katsetada ja ma ei taha kellelegi midagi halvasti öelda, aga Kauri süstidest jäävad palju väiksemad sinikad!

Üldiselt ma ikkagi üritan olla sama tsill nagu varem, võib-olla selle vahega, et see “minuga need asjad küll ei juhtu!” mõtteviis on nüüd täielikult kadunud, pigem tundub, et appi-appi, mis kõik võib veel juhtuda! Eriti perega autoreisil, kus on tõesti ju väga palju muutujaid (auto, haagis, telk, lapsed, dokumendid, tervised jne jne jne).

Nagu selgus, juhtuski väga palju asju ja kogu aeg.

Kõrvalmõjud kõigi nende rohtude juures on vähemalt minu jaoks praegu pigem lebod – menopausist tingitud kuumahood paar korda päevas, mõnel päeval väga kuivad silmad. Vahel harva väsin ära ka, aga siis peab enne ikkagi korralikult pingutama. Magan nagu beebi (nagu see beebi, kellega vanemad uhkustavad, sest beebi päriselt magab), peale väga vürtsikate asjade ja sealiha söön suht kõike ja veel mõned kuud tagasi tegin vabalt ka jõu- ja jooksutrenni – see on ajutiselt pausil, vaatame sügisel edasi.

Aga aitab nüüd igavast vähijutust. Lähme asja juurde!

Kaur oli Balkani-juttu ajanud juba mõnda aega. Küll aga piisavalt kõva häälega, et Balkani-naljad mulle juba Insta ja FB fiidi oleksid välja ujunud. Ehk et minu ja Zuckerbergi eelhäälestus käis juba täies hoos. Eks neid Balkanimaid on muidugi mitmeid – osa on meil juba käidud, osadesse minek on praegu keeruline ja kõike korraga lihtsalt ei jõua. Meie valik sel korral oli Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Albaania. Aega oli plaanitud natuke üle kuu aja – et Mirt jõuaks laulupeol ära lõõritada ja mina ennast ära kiiritada.

Otsustasin sel korral ka iga päeva kohta märkmeid teha, et pärast oleks lihtsam blogida – ja tegin ka! Vahepeal tuli ette küll ka selliseid päevi, kus ma ei tahtnud üldse mitte midagi kirja panna. Tundus parem teha nägu, et seda päeva ja mõnda asja polegi toimunud. Küllap need asjad oleksid ka ilma kirja panemata meelde jäänud, sest kriise oli sel reisil tõesti väga palju. Aga kõigest järgemööda!

Reisiks ettevalmistumine oli sel suvel eriti pingeline, sest päev enne ärasõitu käisin veel magistriõppe katsetel (sain sisse, kusjuures!) ja eks sellega ka ikkagi kaasnes omajagu aja- ja ressursikulu. Ka oli vaja osta tavapäraseid asju nagu ujumisjalanõusid jms. Sel korral lisandus veel suurem „apteek“ kui tavaliselt. Ostsin Viimsi Magaziinist lausa suure triibulise termokoti, sest see paganama kõhusüst tuli teha ära Mirdi sünnipäeval, kuhu oli veel üle kahe nädala aega. Seni tuli seda kuidagi toatemperatuuril säilitada. Kuidas säilitada midagi toatemperatuuril, kui oled konditsioneerita 35kraadises kuumuses, ma veel ei teadnud. Aga olin valmis õppima. Kuna termokott oli tõesti päris mahukas, võtsin kaasa põhimõtteliselt kõik rohud, mida võiks üldse vaja minna – nohurohud, palavikusiirupid, seljavaluplaastrid, allergiarohud, laste antibiootikumid jms (Mirt alustas reisi üldse kõrvapõletikuohuga, nii et tal olid veel eraldi rohud selleks, et põletikku iga hinna eest vältida – õnnestus!). Ka panime kotti väikese termomeetri, et saaks vahepeal vaadata, kui kaugel toatemperatuur päris elust ka on. Ärasõidupäeval tegin kodus puhtalt pakkimise-tassimisega 5000 sammu!

Seekord pakkisin riideid palju vähem kaasa, aga reaalsuses kasutasime neist ikkagi kõik mingi liialdatult 75 protsenti. Ometi lasin lastel enda asjad ise valida, et ei juhtuks sekka jälle selliseid asju, mida nad tegelikult kanda ei kavatse. Ja ikkagi selgus kohapeal, et mingid asjad on suured ja teised kohutavalt ebamugavad. Ka need asjad, mis me paar päeva enne reisi ostsime ei leidnudki üldse kasutust! Kuidas seda järgmisel korral paremini lahendada, ma lihtsalt ei tea. Sokke ei kulunud samas peaaegu üldse, aga olin ikkagi endale ja lastele neid viis paari kaasa toppinud. Äkki järgmisel suvel on mul kardinaalsemateks otsusteks julgust.

Toitu võtsime päris palju kaasa – mulle üldse meeldi „välismaa“ pudruhelbed, nii et näiteks neid võtsime seekord nii palju kaasa, et saime lõpuni oma varudega hakkama. Samas oli see ka reis, kus väga palju hommikusööke jäi põnevamate valikuvõimaluste tõttu ise tegemata. Üks asi, mida ka mujalt võimatu leida, on Eesti hapukoor. Kui Rimist tellimust tegin, valisin need Tere punased hapukoored, sest eriti pealtlaetava reisikülmiku puhul on neid kõige lihtsam kasutada ja jälle kinni korkida, nii et terve külmkapp ei ole pärast hapukoorevedelikuga kaetud. Aga need olid Rimist otsas! Et päris hapukooreta kodust ära minna ei saanud, samas oli lastel päris raske terve hommikupooliku kodus oodata, et Kaur juba töölt tuleks ja minema saaks, saatsin nad kodupoodi hapukoort ostma. Teadsin, et neid punaseid seal pole, aga ütlesin, et tooge siis seda, mida on.

Nad on poes käinud küll ja veel, aga mitte kunagi hapukoort ostmas. Ja seda ei teinud nad ka sel korral. Koju jõudes ulatas Mirt mulle võidurõõmsalt kaks liitrist kilepakki Alma piima! Tuletame meelde, et inimene läheb sügisel kolmandasse klassi ja on mõlemad klassid lõpetanud kiituskirjaga heade õpitulemuste eest.

Kool õpetab lapse lugema, aga mitte paki pealt!

Küll aga oli veel aega surnuks lüüa vaja, nii et saatsin nad uuele katsele ja seekord naasid nad tõesti kahe paki hapukoorega – punaseid polnudki kahjuks saada, aga vähemalt seekord oli sinistes kilepakkides päriselt ka hapukoor sees. Neid kusjuures kasutasin paar esimest reisipäeva külmakehana oma termokotis ja tegelikult me neid peaaegu üldse ei söönudki, haha.

Kuna Kauril oli ikkagi enne puhkust viimane tööpäev ja liiga varakult startida ei saanud, otsustasime esimesel päeval sõita vanasse tuttavasse Jurasdzeni kämpasse (https://jurasdzeni.lv/). Lätti sõit on ju väga lebo, kui ainult poleks seda kuramuse silda, mis on minu mälu järgi juba viimased viis aastat remondis ja tekitab alati kohutavaid ummikuid. Kuidas see võimalik on, et nad seda juba korda ei saa, jääb mulle arusaamatuks. Ja siis lätlased ütlevad, et eestlased on aeglased!

Enne tegime veel viimase peatuse Pärnu Kaubamajakas, et osta kaasa paar pisikest pudelit Vana Tallinnat, mida siis vajadusel ja võimalusel reisi jooksul headele inimestele jagada. Varematel aastatel on nii tihti olnud mingi olukord, kus keegi heast südamest aitab ja siis meil pole talle mitte midagi anda. Kaur läks mingeid muid asju otsima, mina lastega Rimisse, kus nagu alati, kasutasin äppi ja iseteeninduskassat. Ostsin kolm jäätist, neli lapikut Vana Tallinnat ja ühe kilekoti. Maksmise ajal seisis mulle mitte-eestlaslikult lähedale üks Rimi fliisiga vanamees. Tema eesmärk jäi mulle arusaamatuks, kuni lahkudes ta mulle endiselt järele tuli, siis ette seisis ja jäätisevarguses süüdistas. Ma ei tea, mis seal Pärnus toimub, aga näitasin talle siis oma äpi pealt tšeki ette – lugesime koos üle pudelid, jäätised ja kilekotid, mille käigus sain talle tõestada, et see pole mu tavaline raju reede, kus ostan veerand kilekotti alkot, ja siis varastan ühe jäätise kauba peale! Mina olin vihane, et ta mind varguses süüdistas. Tema tundus vihane, et ma polnudki midagi varastanud.

Igatahes.

Jurasdzeni oli nunnu nagu alati – isegi see müntidega dušisüsteem, mis mulle varem on alati natuke närvidele käinud, ei seganud sel korral üldse! Lapsed riputasid ennast kohe karusselli külge ja said juba poole tunniga täiesti mudaseks. Mingi asi, mis kodus oleks jumala savi, reisi ajal aga tundub mulle iga hooletusest mustaks tehtud riideese täieliku nõmedusena – kes ja kus neid peseb, kus kuivatab!? Õhtul, kui käisin respas duši jaoks sente vahetamas, müristas päris korralikult. Leti taga olnud mees ütles, et loodab, et tormiga elekter (jälle!) ära ei lähe, sest siis ei tööta dušid ka. Kui see peaks juhtuma, tulgu ma ütlema – nad annavad raha tagasi. Torm küll tuli, aga elekter jäi alles. Samas sadas sellist rahet, et olime vahepeal Arvi katusel olevate päikesepaneelide ja telgi varikatuse pärast üsna mures. Asjata!

Meil oli asjaolude kokkulangemiste tõttu olnud päris pikk Arvi-paus, kui mitte arvestada traditsioonilist paaripäevast jaanipidu sugulaste juures, kus oli tükk tegemist, et Mirdile selgitada, et jah, seal ei saa nii palju sirutada kui koduses kahemeetrises voodis, aga tegelikult numbrite järgi ta sinna siiski veel (kuigi napilt) mahub (nii umbes 2-3 cm on veel varu). Minu teooria järgi oli varikatus jõudeelust lihtsalt solvunud! Nii et, kui me teda Läti rannas kokku üritasime panna, keeldus parem toru koostööst. Keere oli maas ja ta lihtsalt ei lasknudki ennast lukku panna. Et aga telk tuleb põhimõtteliselt riputada varikatuse külge, oleme ilma selleta kohe püstihädas – elutuba puudu!

Leppisime enne reisi Kauriga kokku, et kohe, kui mingiks jamaks läheb, siis kohe räägime, mitte tema ei jää jälle vihaselt vait ega asu üksi probleemi lahendama. Rõõm oli tõdeda, et jama oli küll jama otsa, aga suhtlus toimis sel suvel eriti hästi! Varikatuse puudumine on meie jaoks väga konkreetne jama, aga oleme muidugi ka keerulisemaid asju üle elanud, nii et Kaur sukerdas ja sukerdas selle toruga, kuni ta lõpuks ilma mingi põhjuseta jälle koostööd tegema hakkas ja lukustus. Sellest sai meie jaoks juba kämpasse jõudmise nali, et ei tea, kuidas toru täna käitub. Mida rohkem tähelepanu (loe: kasutust) ta sai, seda paremini ta ka töötas. Seega jään oma teooriale kindlaks.

Selle toru juurde ma tulen Montenegro-etapis veel dramaatiliselt tagasi. Sest see esimene „tagasilöök“ kuidagi häälestas kogu selle reisi ära ka. Alustuseks lihtsalt pisike soojendus!

Sõit Lätti läks üsna valutult ka seetõttu, et umbes nädala enne reisi said tüdrukud endale lõpuks telefonid. Mirt elas koolis esimesed kaks aastat üsna edukalt nutikellaga ja vaatamata sellele, et „kõigil teistel on“, jäime endale kindlaks ega andnud talle telefoni kätte. Siis aga läks nutikell katki ja elasime mõnda aega koduküla piires raadiosaatjatega, mis oli ka päris tore – soovitan kõigile! („Ema, kas sa tahad, et me nüüd koju tuleks? Over.“ – „Poole tunni pärast saab süüa. Siis tulge.“ – „Okei, aga ütle siis, kui pool tundi täis on. Over.“ – “Kas sa ei võiks ise lihtsalt kella vaadata?” – “Mul pole kella. Over.”)

Rahe alustab aga ka sügisel kooliteed ja siis on nagunii midagi vaja, meil aga olid kodus sahtlis kaks töökorras nutikat seismas, nii et tegime need korda ja uus („sa ei luba mitte midagi!“) etapp võis alata. Tagantjärele vaadates tegid need meil sõidu ajal palju asju kergemaks, aga ka raskemaks. Spotify on üks asi, mida ma kinni ei keera – mulle endale meeldis ka lapsena õudselt autoaknast välja vaadata ja mussi kuulata. Lisaboonus on siin see, et meie ei pea siis kuue tunni kaupa K-poppi ja „Squid Game’i“ soundtracki kuulama. Ja telefonid kuulusid tõesti ainult autosõidu juurde – ei tulnud neil isegi meelde neid kämpingus või mujal küsida. Mirt mõnikord tahtis midagi pildistada või guugeldada, aga mingit mängimisejuttu ei kerkinud isegi teemaks. Ja muidugi on nende jaoks kinni YouTube, TikTok ja kõik muud jubedad rakendused.

Sellega nüüd on ka teile eelhäälestus tehtud. Jätkame.