Ma pole oma elu jooksul päevagi Mustamäel elanud, küll aga olen siin-seal nooruspõlves sõpradele külla sattunud. Vanasti tähendas “Mustaka häng” sageli seda, et tuli ära juua ebasündsates kogustes rummikoolat, vaadata 25 400ndat korda ühte ja sedasama Pablo Francisco stand-up’i setti (Apples, green apples, hell yeah!), võtta Statoilist kabanoss ja minna siis koju ära.

Monte negro (must mägi) häng oli aga hoopis midagi muud.

Meie maaliline sõit Montenegro kõige kaunimal teel võis või ei võinud lõppeda oksendamisega. Ja see võis olla ükskõik, kes meist, aga mitte mina ega Kaur. Kes, millal ja kuidas täpselt kõik juhtus, polegi oluline, sest reisi jooksul juhtus seda tõesti ainult paaril korral, polegi mainimist väärt, kui haiglasse minema ei pea. (Kuigi ei saa salata, et võis ka endal teinekord Mustaka häng väikse oksega lõppeda…) Aga sel suvel oli mul lihtsalt ülihea hack, kuidas seda kõigi jaoks autos võimalikult inimsõbralikuks teha. Näete, nii.

Ketijuttu ma üldse rohkem ajada ei kavatse. Aga tõesti – paberkott ja tops – mega! Soovitan ka täiskasvanutele!

Õhtu plaan oli jõuda Durmitori rahvuspargi külje alla (https://whc.unesco.org/en/list/100/), seal paar ööd magada ja päeval pargis matkata. Kui me sinna lähistele jõudma hakkasime, ehmatas mind kohutavalt inimeste hulk, mis meid kämpa lähedases linnakeses tervitas. Tänavatel liikus lausa massiliselt inimesi. Olukord oli see, mida eestlased nimetavad laulupeoks, sest kui on päris laulupidu, siis on juba eestlase jaoks nii palju inimesi, et seda ei nimetatagi enam kuidagi, sest liiga hirmus on. Laulupidu ei ole “nagu laulupidu”, see ongi juba laulupidu! Ma ei tea, mida me ootasime, aga see tõesti oli maailma kõige ilusamalt ja autovaesemalt teelt tulles täielik šokk. Kuhu jäi vaikus ja rahu!?

Kämping, mille olime välja valinud, oli lihtne, aga nunnu. Kõik hädavajalik oli olemas, kohapeal ajas asju üks sõbralik vanamees ja lisaks toimus samal pinnal mingisugune suur teismeliste laager, mis lisas asjale heas mõttes elu. Õhtul ja öösel langesid temperatuurid päris madalale, nii et pidime pikad dressid välja otsima. Aga mulle see meeldibki kõige rohkem – palav päev ja õhtul pikad püksid ja pusa peale. Vot see on juba midagi!

Hommikul alustasime hirmsa draamaga. Ma ei mäletagi, mis kõik täpselt toimus (märkmetesse olen ka kirjutanud ainult “draama hommik – Mirt vihane, Kauril püksid kadunud – not“). Ja ma tõesti ei mäleta, mis seda Mirti hommikul endast välja ajas, küll aga ma mäletan hästi, et Kauri ajas endast välja see, et ta ei suutnud leida oma lühikesi pükse, mida ta kandis nii ujudes kui ka matkamas, ja nende hädavajalikkust ma küsimärgi alla seada ei tahakski. Olles täiesti veendunud, et ta unustas need eelmisel õhtul duši alla (vat kui palju ma ikkagi mäletan, kui nüüd järele mõtlema hakata!) ja keegi kämpinguelanikest on need lihtsalt tuimalt ära rottinud, ei raisanud ta aega, ajas Subaarikule hääled sisse ja kihutas linnakesse, kust me eelmisel õhtul läbi sõitsime. Et oli aga tegemist pühapäevaga, tuli ta muidugi püksata tagasi. Ega Montenegro pole mingi Eesti, et saad südamerahuga iga kell endale ükskõik mida ostma minna. Hea uudis oli aga see, et keegi polnud ta vanu pükse hoopiski ära varastanud, vaid lihtsalt vihane Mirt istus hommikul oma kriisihetkel neil kogemata peal!

Püksid leitud, saime rahvusparki avastama minna. Ma tean, et Montenegros on väga paljud eestlased käinud. Mingil hetkel mulle tundus, et see oli põhikoht, kuhu minna. Uus Egiptus! Ja seal on kindlasti mega palju ilusaid asju, mida näha ja kogeda. Küll aga soovitan tungivalt-tungivalt mahutada oma reisiplaanidesse ka Durmitori rahvuspark. Eks peab küll tõdema, et mida Albaania poole me jõudsime, seda hullemaks prügiolukord läks, aga rahvuspark oli üldiselt ikkagi väga puhas. Tõeliselt kaunis mägijärv lausa kutsus enda ümber ringi tegema. Ja seda me ka tegime.

Lastega kunagi ei tea, et kas on hea matkatunne sees või tuleb üks igavene jama. Seekord aga läks kõik kuidagi väga lihtsalt ja sujuvalt – kuigi rada ise ei olnud sugugi kergete killast. Oli päris ebameeldivaid tõuse üsna ohtlike lahtiste kivide peal. Vaated samas kompenseerisid pingutuse ja lõpuks tuiasime seal päris mitu tundi ringi. Meie olime ikkagi tossu ja spordiriidega, aga nägime seal ka lahtiste platvormkingade, nabapluuside ja väikeste ridikülidega tšikke, kes said seal ka täiesti normaalselt hakkama. Igale oma! Aga igal juhul soovitan sinna minna kohe hommikul (kui olete poes ära käinud ja/või oma püksid üles leidnud), sest kui me tagasi kämpasse jalutasime, tuli meile juba väga palju inimesi vastu. Iseasi muidugi, paljud neist üldse sealt madalalt kaldalt kaugemale minna plaanisid.

Rahvuspargis, selle ümbruses ja meie kämpas jalutasid järelevalveta ringi lehmad. Ma olen lapsena küll lausa sugulaste juures isegi natuke karjas käinud, lehma päris lähedalt näinud, teda patsutanud ja kaseoksaga õiges suunaski nüginud. Küll aga ei meeldi mulle üldse võõrad lehmad suvalises kohas vastu jalutamas. Nad on väga suured ja statistiliselt oluliselt ohtlikumad kui näiteks haid. Ka kena asfalttee, mis meid rahvuspargi piiridest välja juhatas, oli selline, kus vahepeal võis sulle ette jääda hiiglaslik lehm, kes võib-olla parajasti prügikastist sõi. Leidus neid ka kämpingu nõudepesuala ääres rohtu söömas ja niisama töllerdamas. See kõik tundus imelik ja võõristav. Ja natuke hirmus.

Teisel õhtul harjutasime kõvasti sulgpalli ja pesime avalikult ära kogu oma musta pesu. Kes naabritest veel hommikusest püksi- ja muust draamast osa ei saanud, sai nüüd võimaluse kõike väga lähedalt näha! Alati on nagu kerge dilemma kõiki kohti meie alukaid täis riputada, aga siis ma mõtlen, et tegelt on täiesti suva. Kuhu ma nad siis panema peaksin? Meil oli järgmisel päeval ka pulma-aastapäev terendamas, nii et palusime Rahel teha paar romantilist ja väga päriselulist pilti. Siin paluksin pöörata eraldi tähelepanu mu säärel ilutsevale sinikale – selle sain loomulikult Sarajevo korterist!

Loo moraal on see, et ära roni tuppa, kui sa ei oska seal enam elada.

Ja nüüd mul tuli veel meelde, kui väsinud ma pärast seda matka olin! Pidin lausa pikali heitma. Ja ma pean väga harva pikali heitma! Põhimõtteliselt ainult ööseks! Selles mõttes ongi eriti loll 40aastaselt selle vähiga elada, et sa tõesti ei tea, kas sa oled pärast pikka matka kuuma ilmaga väsinud sellepärast, et a) vähk on läinud ootamatult väga hulluks, ega nüüd enam pikka pidu ole; b) sul on kunstlikult tekitatud menopaus, mis on ebameeldiv ja teeb elu kohati üliebamugavaks; c) sa oled lihtsalt 40 ja täiesti normaalne on mõnest asjast ära väsida; d) nüüd on kõik, tee testament ära, siit sa ei tõuse. Ei teagi, mis värk sellega oli, aga vaatamata oma hoogsale mõttelennule, olin paari tunni pärast jälle püsti ja ajasin asju, nagu midagi ei oleks. Ja ega olnudki.

Hommikul pesid lapsukesed pärast sööki üsna vabatahtlikult ära kõik nõud, ja raiskasid selle käigus ilmselt rohkem vett kui mõni vanainimene oma Mustamäe korteris terve kuu jooksul. Aga sellest polnud suuremat lugu, sest kokkuvõttes tegid nad siiski päris head tööd. Edasi plaanisime sõita Kotori poole, mille lähistele olime leidnud ühe päris huvitava kämpingu (https://www.facebook.com/agapefarmcamp/). Tee sinna oli enne lõppu jälle kohutav sinkavonkatee. Vaated muidugi hunnitud ja õnneks oli mõlemal pool allakukkumist välistavad korralikud piirded ees. Küll aga oli seal väga tihe liiklus, ja üksteisest mööda mahtumisega tükk tegemist. Kui juba mäest üsna alla olime jõudnud, sõitis meile laiemas kohas vastu üks naine suure matkahaagisega. Pärast seda kadus meie järelt igasugune liiklus üldse ära. Mõtlesin veel mitu päeva, et huvitav, mis temast sai, ja kuhu ta täpsemalt kinni jäi. Kadestasin muidugi ka tema enesekindlust sellist asja üldse ette võtta!

Eco Agape kämping (https://www.facebook.com/agapefarmcamp), nagu nad ennast ise nimetasid, tundus kodulehe pealt päris huvitav koht.

Farmist oli asi muidugi kaugel, eco kohapealt tahaks ka siin-seal vastu vaielda. Ökoks tegi asja peamiselt see, et neil ei olnud kanalisatsiooni. Vetsud olid kuivkäimlad, aga ilusad ja puhtad – need, kus pead pärast ise saepuru peale viskama. Dušisüsteem oli ka väga algeline ja sooja vett oli siis, kui päike oli selle soojaks kütnud. Samas! Prügi ei sorteeritud üldse. Rahe hakkas sellise asja peale juba päris närvi minema. Kuidas nii, et prügi ei sorteerita?! Kes lubab!? Mis nüüd saab?! Vahel ta läks prügiteema peale lausa nii õnnetuks, et nutt tuli peale. Päris kahju oli temast. Ja issakene, päris mugav oli ka see, kui näiteks kämpingus pidid kogu prügi samasse kotti panema! Mujal ikka oli nii, et pakendi ja paberi ja taara jaoks ammugi olid kõik kohad telgis väikseid kotikesi täis. Et muidugi ma olen tuhat protsenti prügisorteerija ja kodus me sorteerime põhimõtteliselt viieks kõik asjad, aga appikene – nii mugav oli niiviisi elada!

JA VALE!

Aga mugav!

Küll aga oli kämpingus päris suur bassein ja tore varjualune-baar, kus Kaur viitsis õhtuti ka hängimas käia, mul oli selleks hetkeks korraks võõrastega suhtlemisest villand saanud. Omanik elas ka ise kämpas ja oli üldse mõnus ja muhe mees. Soovitas meile kohe samaks õhtuks lähedal asuvas külakeses ühte mereannirestorani, mida ta tuttav peab. Kohale jõudes saime õue küll laua, aga kelner ütles, et ilmselt panevad nad õue osa ikkagi kinni, sest kisub vihmale. Seest aga on kõik täis. See tegi kurvaks, sest koht meile meeldis ja menüü oli ka võimas. Kui ta tagasi tuli ja sai aru, et me tegelikult ei tulnud sinna mahla jooma, vaid plaanisime ikka korralikult pugida ja päris hea arve teha, leidis ta meile sujuvalt tuppa vaat et kogu restorani parima laua. Toit oli ilus, mitte elumuutev, aga väga ilus ja tohutult värske. Lahtisest uksest paistis sama meri, kus need krevetid ja kalakesed alles mõned tunnid tagasi sulpsu löönud olid. Kui vaikselt olla, võis hea õnne korral nende õdede-vendade nuttugi kuulda. Teenindus oli ka lausa imeline – igati suvalise pulma-aastapäeva vääriline koht!

Hommikul hüppasid lapsed juba enne hommikusööki basseini, päeva teises pooles plaanisime minna Kotori. Et ilm aga oli pilvine ja meil toiduvarud lõppemas, sõitsime kämpa lähedale hiiglaslikku toidupoodi, mille teisel korrusel oli juhtumisi veel mitmeid riidepoode, kuhu me ka esialgu natuke piilusime, pärast mitu tundi südamerahuga ostlesime, sest kõik oli nii ilus ja odav – ja õues ju sadas, mis seal tehagi oleks! Vahelduseks polnud meil kohe ühtegi muret südamel. Milline mõnus olemine.

Oh, you think? mõtles Universum.

Lõbusas tujus kämpingusse tagasi sõites saime aru, et unustasime enne ärasõitu telgi nurga alla lasta. Me ikka üldiselt teeme seda alati, isegi hea ilmaga, lihtsalt et olla kindlad, et kui sadama peaks, siis telk vee raskuse all kokku ei kuku. Sest kuigi me oma telki väga armastame, siis vihmaga on temaga ikkagi väga palju jama, mis seal salata – vesi koguneb peale ja tuleb pidevalt käia seda tühjaks “voolutamas”. Võite ette kujutada seda tunnet, kui sul on just olnud hästi tore, oled käinud shoppamas ja plaanid õhtul linna peale minna, uued asjad selga panna… aga vahepeal kodust läbi käies avastad, et kuramuse elutuba on vahepeal kokku kukkunud!

Paariks minutiks heitsime meelt ja ma tõesti ei saanud aru, miks meie teele selle reisi ajal kogu aeg neid takistusi veeretatakse. Kaur aga võttis katkise toru kaasa ja sõitis tagasi sinna, kust me parajasti tulime, kuna oli seal riidepoodide vahel ka ühte ehituspoodi näinud. Mina üritasin vettinud vaibad sel ajal üles riputada, lapsed hakkasid mängima Looney Tunes’i Tsirgukest Sirtsu, mis tähendab, et ühel peab seljas olema midagi kollast (nagu tibul), teisel midagi musta (nagu kassil) – ja siis nad mängivad läbi multikast tuntud ja vähemtuntud stseene.

Vähem kui tunni pärast oli Kaur lahendusega tagasi ja parandas lausa mängleva kergusega telgi ära, nii et päev võis jätkuda ja plaanitud Kotori-õhtu põhimõtteliselt ka.

Olime graafikust küll kõvasti maas, nii et see kindlus-loss, mida Kaur oleks tahtnud linnas külastada, jäi kahjuks (ja minu suureks õnneks, sest ma lihtsalt üldseee ei viitsinud) tegemata, kuna oleksime mäe otsa jõudnud vantsida alles pimeda ajaks ja sellel polnud enam mõtet. Jalutasime siis niisama ringi, nautisime vanalinna, paitasime kasse, keda seal tõesti väga ohtralt leidus ja sõime õhtust. Restoranis pidi ka põhimõtteliselt ära ootama, kuni üks laua ääres magav kass oma une täis saab, enne kui lauda istuda saime. Kuna me tulles ei viitsinud südalinna lähedal parkimiskoha otsimisele aega raisata, nägime pärast üsna palju vaeva, et oma autot üles leida. Jalutasime ikka lausa sadu meetreid vales suunas. Aga lõpp hea, kõik hea.

Juba saabudes olime vastu võtnud otsuse, et kitsale sinkavonkateele me tagasi ei lähe. Albaaniasse sõitmiseks tuli leida mingi teine tee. Selle me ka põhimõtteliselt leidsime, ja nii hull kui Bosnia ja Hertsegoviina põrgutee see muidugi sugugi ei olnud, aga ka seal tuli ette kohti, kus pidin näiteks lausa autost välja minema ja tee pealt suuri kive ära loopima. Või siis oli nii kitsas, et ainus variant tunduski kaljuripsega vastutulijast mööduda. Aga ikkagi oli see kõvasti parem kui sinkavonkatee.

Albaania piiri juures olime valmis halvimaks ehk et selleks, et läheb väga kaua aega. Vastupidi – läks hoopis väga kiiresti! Küll aga avastasin piirilt ära sõites, et passid olime küll tagasi saanud, auto- ja Arvi dokumendid ka. Mida aga ei olnud, olid Kauri rahvusvahelised juhiload, mis me igaks juhuks olime teinud. Pärast seda ühte korda, kui Ukraina-Slovakkia piiri peal meid aastaid tagasi mitu tundi peedistati, püüdsime riske maandada.

Kus sa sellega!

Kaur jättis meid tee äärde kitsesid vahtima ja jalutas ise piirile tagasi. Lube ta sealt siiski ei saanud, nii et tegime peatuse lähimas linnakeses, kus Kaur läks läbirääkimisi pidama kohalikus politseijaoskonnas, meie aga otsisime jahedat ja jooki ning seadsime ennast tüdrukutega sisse ühte jaoskonna lähedasse baari, kus peale meie istus veel seltskond kiilakaid-suitsetavaid jõmme. Meiega oldi aga ülimalt meeldivad, peale tellitud jookide tekkisid lauale ka pisikesed näksid, sest kuigi me oleks hea meelega midagi tummisemat söönud, siis seda tal meile lihtsalt pakkuda ei olnud. Ja kui odav, kui odav kõik igal pool oli!

Politseinikud andsid Kaurile suure karjumise peale tõendi selle kohta, et vähemalt riiki sisenedes tal need load tõesti olid, aga nüüd äkki enam pole. Või seda me vähemalt arvame, et seal kirjas on, dokument oli kohalikus keeles. Otsisin igaks juhuks internetist ka mingisuguse Albaania aukonsoli või asjamehe numbri ja helistasin talle, et nõu küsida. Minuga suhtles väga tore mees, kes ütles, et ta ei arva küll, et meil mingit jama peaks tulema – tal endalgi pole rahvusvahelisi lube, kui ta Albaanias käib! Olgu siis!

Meie järgmisse kämpasse polnud õnneks eriti pikka sõitu. Teadsin ainult seda, et see asub Albaania suurima järve ääres. Kohe piiri ületades oli see suure järve ots juba näha ka, nii et jõudsime üsna varsti kohale. Pärast lõputuna tundunud vintsutusi, oli see koht täielik paradiis. Iga Lääne-Euroopa mutt-turisti (kes ma hinges ikkagi aeg-ajalt täiega olen) unistus. Päev läbi varjualune koht! Puhtad ja soojad pesuruumid. Pesumasin! Restoran (hommikusöögiga!) Rand! Pood!

Läksin kohe esimese asjana kämpingu poodi, sest see pandi varakult kinni ja tahtsin paar külma jooki võtta ja üldse silma peale visata, et mida neil seal täpsemalt leidub. Enne, kui uksest sisse jõudsin astuda, käis kõva pauk ja klirin. Poes oli ühe hilisteismelise tüdruku jala kõrval kukkunud katki üks klaasist pudel. Tüdruk nuttis ja tema ema talutas ta ettevaatlikult poest välja seal ees asuvale pingile istuma. Tal olid jalas sellised pehme pealmise osaga plätud ja ema tahtis tal plätut jalast ära võtta. Tüdruk pistis selle peale veel kõvemini kisama – oli näha, et tal olid klaasikillud ka plätu ja jala vahele kinni jäänud. Õudne jama. Tundsime kõik talle kaasa. Korraga ilmus välja üks üleni tätoveeringuid täis kutt, kes vaatas tüdrukut natuke aega, siis kükitas tema juurde maha ja ütles väga tugeva aktsendiga: “Trust me, I’m a nurse.” Samal ajal pühkis ta tüdruku jala pealt klaasikillud ühe rapsaka liigutusega lihtsalt maha, võttis tal plätu jalast ära ja käskis duši alla minna. Tüdruk ehmus nii ära, et läkski!

Mees ise läks poodi, ostis õlut, ja pani pärast poe ees suitsu ette. Kas ta medõde oli, ma teada ei saanudki. Albaania-meeleolu oli loodud.

Kauri video siin: https://youtu.be/5DTii6TU8jo?si=77iZfH8LYf-8AzN_