26. peatükk. “Kes oskab, see teeb. Kes ise ei oska, see õpetab teisi.”
Igal aastal, kui Kaur hakkab reisi plaanima, on alati üks asi või koht, mida ta tahab külastada ja millest tekib talle, ma julgeksin isegi öelda, et kinnismõte.
Igal aastal, kui Kaur hakkab reisi plaanima, on alati üks asi või koht, mida ta tahab külastada ja millest tekib talle, ma julgeksin isegi öelda, et kinnismõte.
Paar nädalat tagasi sattus meile ootamatult käima üks Kauri hea sõber, kes jõudis kohale pisut enne Kauri.
Jätsime Ilsega hüvasti ja liikusime koos oma veinilaadungiga tagasi Slovakkia poole. Ametlikult oli tagasisõit alanud, aga kojuminekule me veel muidugi ei mõelnud.
Oh, millise rõõmuga ma ennast viimasel nudistidehommikul riidesse panin, kindla teadmisega, et rohkem lähiajal paljaid võõraid inimesi nägema ei pea.
Harilikult on meie reisi üks sihtkoht alati meri, et teha seda “kõige mõnusamat rannapuhkuse osa”, kus me kujutame ette, et saame rannas pikutada, aga tegelikult peame terve aja seisma, lapsi veest sisse ja välja karjatama, auke kaevama ja pärast Arvist liiva välja kühveldama.
Reis oli algusest peale kuidagi rahulik. Tempo oli maas. Kuna paar aastat tagasi tehtud reisinimekirjasüsteem on endiselt elujõuline, siis läks ka pakkimine muretult.
28. juunil alustasime 2022. aasta suvereisi. Kuna me kõik teame, siis küts on praegu rets, nii et illusioone loomata loobusime esialgsest Sloveeniaplaanist ja paneme põhirõhu Poolale ja Tatratele.
Slovakkiaga olime selleks korraks nagu so done, onju. Järgmine peatus vana hea Poola. Ikka kohe mõnus kojujõudmise tunne tuli peale!
Tagasitee oli nüüd ametlikult alanud ja esimene peatus selles pidi olema kämping nimega Kentaur.
Tee rannarajoonist sisemaale oli pikk ja käänuline. Nagu Rumeenia ikka. Sõitsime sel päeval kümme tundi. KÜMME. TUNDI. Söögipausidega, but still. Kujuta ette, et sa lähed näiteks poole üheksaks tööle ja koju jõuad poole seitsmeks.